Enesestmõistetavalt oli eesistujaks Tomat ise. Advokaadiks oli sinjoor Pihlakas. Don Petersell oli kirjutajaks ja kandis sisse vastused vasaku käega, et paremat püssi laskmiseks vaba hoida.
Rahvas oli kaunikesti ehmunud, sest iga kord, kui kohtuistung kokku kutsuti, tõotas see neile aina pahandusi. Näiteks viimane kord oli kohus vastu võtnud otsuse, et kogu maa kuulub krahvinnadele Kirssidele, mistõttu tuli iga astutud sammu eest linna administratsioonile üüri maksta. Kord kuus tegi Tomat majades ringkäiku, laskis enese juuresolekul kodanikel paar sammu astuda ja võttis vahemaa mõõdu, siis korrutas midagi, tegi mingeid arvutusi ja määras lõpuks kindlaks, kui suure summa iga astuja peab tasuma.
Minister Kõrvits, kes nagu teada, väga palju jooksis, maksis kõige kõrgemat üüri.
Esimesena võttis sõna rüütel Tomat, sõnades keset sügavat vaikust:
"Viimasel ajal on linna sissetulekud paraku kahanenud. Nagu teate, elavad kaks parteikest kõige äärmisemas viletsuses, pealegi on neil kurvaks kohustuseks ülal pidada hertsog Mandariini ja parun Apelsini, kes muidu nälga sureksid."
Minister Viinamarjake heitis sünge pilgu parunile, kes istus nurgas kinnisilmi, rahuldades oma nälga talvekartulitega garneeritud küttepuudega.
"Siin ei vaadata süngelt ringi," manitses karmilt Tomat, "jätke sel kombel ringivahtimine järele, vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha."
Minister Viinamarjake kinnitas nüüd kähku oma pilgu saabaste ninadele.
"Suuremeelsed krahvinnad, meie armastatud perenaised, on sellepärast esitanud tempelmarkidega varustatud kirjaliku nõude, et tunnustataks nende võõrandamatut tähtsat. Advokaat, lugege dokument ette."
Sinjoor Pihlakas tõusis püsti, köhis kurgu puhtaks, tõmbas rinna õhku täis ja alustas tähtsal ilmel lugemist:
"Allakirjutanud, krahvinna Kirss Vanem ja krahvinna Kirss Noorem, arvavad, et kuna nad on oma valdustes maa omanikud, tuleb tunnistada ka nende õigus sademete peale. Sellepärast nõuavad nad kõigilt kodanikel maksu saja liiri suuruses summas hariliku vihma pealt, kahesaja liiri suuruses äikesevihma pealt koos müristamise ja välguga, kolmesaja liiri suuruses rahe pealt ja neljasaja liiri suuruses rahe pealt. Järgnevad allkirjad."
Sinjoor Pihlakas istus maha.
Eesistuja küsis:
"Kas tempelmargid on korras?"
"Jah, sinjoor eesistuja," vastas sinjoor Pihlakas, taas püsti karates.
"Väga hea," otsustas Tomat, "kui tempelmargid on korras, on krahvinnadel õigus, ja meie kohus läheb nüüd otsust tegema."
Rüütel tõusis püsti, kohendas kuldset kaelaraha, mis tal õlgadel viltu oli vajunud, ning eemaldus kõrvaltuppa, et kohtuotsust vormistada.
Siim Seedripuu andis oma naabrile Pirro Porrulaugule küünarnukiga kerge müksu ja sosistas talle aralt:
"Mis sa arvad, kas on õiglane maksta ka rahe pealt? Vihma ja lume puhul, mis põllule head teevad, saan ma sellest veel aru. Aga rahe on juba iseenesest kibe õnnetus ja näe, just selle pealt määravad nad nii kõrge maksu."
Pirro Porrulauk ei vastanud. Don Petersell pidas saali kogu aja silmas märkis alatasa:
"Siim Seedripuu sosistas. Pirro Porrulauk silitab vurre. Emand Kõrvits puhib. Isand Kõrvits jooksis kaks korda."
"Eeskujulike" lahtrisse märkis ta:
"Hertsog Mandariin käitub korralikult. Parun Apelsin eeskujulikult, on tegevuses kolmekümne neljanda puuhalu söömisega."
Lõpuks astus kohus, see tähendab Tomat, koosolekusaali.
"Püsti tõusta!" käsutad don Petersell, kes ise oli istuma jäänud.
"Loen teile otsuse ette," pöördus rüütel rahva poole. "Siin see on: kohus kinnitab, et krahvinnadel on õigus saada üüri sademete ja teiste halbade taevanähtuste pealt. Sellepärast määrab kohus: iga kodanik peab linna administratsioonile maksa lõivu, mis ületab krahvinnade nõutud summa kahekordselt."
Saali läbis nurin.
"Tasa!" käratas Tomat. "Vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha. Ma pole veel lõpetanud. Kohus määrab lisaks, et tuleb tasuda ka kaste, härmatise ja udu ja igas teises vormis niiskuse pealt. Ostus astub jõusse käesolevast silmapilgust."
Kõik vaatasid heitunult aknast välja, lootes seal näha selget taevast. Paraku nägid nad, et liginemas tumedad pilved.
"Issake," mõtles minister Viinamarjake, "näe, ongi sul nelisada liiri vastu pükse. Neetud pilved!"
Ka Tomat vaatas aknast välja ja ta lihav punane nägu meeldivast naeratusest lõi särama.
"Kõrgeausus," hüüdis sinjoor Pihlakas, "meil on õnne. Baromeeter langeb. Tulevad kindlasti valged jõulud."
