06.12.2009

Linn seab sisse maksu halva ilma pealt

Blog.tr.ee


Sellal, kui künka otsas toimusid piduritega vankrite võiduajamised, oli Tomat ühte lossisaali, mis aeg-ajalt asendas kohtu oma, lasknud kokku kutsuda kõik linnaelanikud, et teatavaks teha tähtsat otsust.

Enesestmõistetavalt oli eesistujaks Tomat ise. Advokaadiks oli sinjoor Pihlakas. Don Petersell oli kirjutajaks ja kandis sisse vastused vasaku käega, et paremat püssi laskmiseks vaba hoida.

Rahvas oli kaunikesti ehmunud, sest iga kord, kui kohtuistung kokku kutsuti, tõotas see neile aina pahandusi. Näiteks viimane kord oli kohus vastu võtnud otsuse, et kogu maa kuulub krahvinnadele Kirssidele, mistõttu tuli iga astutud sammu eest linna administratsioonile üüri maksta. Kord kuus tegi Tomat majades ringkäiku, laskis enese juuresolekul kodanikel paar sammu astuda ja võttis vahemaa mõõdu, siis korrutas midagi, tegi mingeid arvutusi ja määras lõpuks kindlaks, kui suure summa iga astuja peab tasuma.

Minister Kõrvits, kes nagu teada, väga palju jooksis, maksis kõige kõrgemat üüri.

Esimesena võttis sõna rüütel Tomat, sõnades keset sügavat vaikust:

"Viimasel ajal on linna sissetulekud paraku kahanenud. Nagu teate, elavad kaks parteikest kõige äärmisemas viletsuses, pealegi on neil kurvaks kohustuseks ülal pidada hertsog Mandariini ja parun Apelsini, kes muidu nälga sureksid."

Minister Viinamarjake heitis sünge pilgu parunile, kes istus nurgas kinnisilmi, rahuldades oma nälga talvekartulitega garneeritud küttepuudega.

"Siin ei vaadata süngelt ringi," manitses karmilt Tomat, "jätke sel kombel ringivahtimine järele, vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha."

Minister Viinamarjake kinnitas nüüd kähku oma pilgu saabaste ninadele.

"Suuremeelsed krahvinnad, meie armastatud perenaised, on sellepärast esitanud tempelmarkidega varustatud kirjaliku nõude, et tunnustataks nende võõrandamatut tähtsat. Advokaat, lugege dokument ette."

Sinjoor Pihlakas tõusis püsti, köhis kurgu puhtaks, tõmbas rinna õhku täis ja alustas tähtsal ilmel lugemist:

"Allakirjutanud, krahvinna Kirss Vanem ja krahvinna Kirss Noorem, arvavad, et kuna nad on oma valdustes maa omanikud, tuleb tunnistada ka nende õigus sademete peale. Sellepärast nõuavad nad kõigilt kodanikel maksu saja liiri suuruses summas hariliku vihma pealt, kahesaja liiri suuruses äikesevihma pealt koos müristamise ja välguga, kolmesaja liiri suuruses rahe pealt ja neljasaja liiri suuruses rahe pealt. Järgnevad allkirjad."

Sinjoor Pihlakas istus maha.

Eesistuja küsis:

"Kas tempelmargid on korras?"

"Jah, sinjoor eesistuja," vastas sinjoor Pihlakas, taas püsti karates.

"Väga hea," otsustas Tomat, "kui tempelmargid on korras, on krahvinnadel õigus, ja meie kohus läheb nüüd otsust tegema."

Rüütel tõusis püsti, kohendas kuldset kaelaraha, mis tal õlgadel viltu oli vajunud, ning eemaldus kõrvaltuppa, et kohtuotsust vormistada.

Siim Seedripuu andis oma naabrile Pirro Porrulaugule küünarnukiga kerge müksu ja sosistas talle aralt:

"Mis sa arvad, kas on õiglane maksta ka rahe pealt? Vihma ja lume puhul, mis põllule head teevad, saan ma sellest veel aru. Aga rahe on juba iseenesest kibe õnnetus ja näe, just selle pealt määravad nad nii kõrge maksu."

Pirro Porrulauk ei vastanud. Don Petersell pidas saali kogu aja silmas märkis alatasa:

"Siim Seedripuu sosistas. Pirro Porrulauk silitab vurre. Emand Kõrvits puhib. Isand Kõrvits jooksis kaks korda."

"Eeskujulike" lahtrisse märkis ta:

"Hertsog Mandariin käitub korralikult. Parun Apelsin eeskujulikult, on tegevuses kolmekümne neljanda puuhalu söömisega."

Lõpuks astus kohus, see tähendab Tomat, koosolekusaali.

"Püsti tõusta!" käsutad don Petersell, kes ise oli istuma jäänud.

"Loen teile otsuse ette," pöördus rüütel rahva poole. "Siin see on: kohus kinnitab, et krahvinnadel on õigus saada üüri sademete ja teiste halbade taevanähtuste pealt. Sellepärast määrab kohus: iga kodanik peab linna administratsioonile maksa lõivu, mis ületab krahvinnade nõutud summa kahekordselt."

Saali läbis nurin.

"Tasa!" käratas Tomat. "Vastasel korral lasen ma saali tühjaks teha. Ma pole veel lõpetanud. Kohus määrab lisaks, et tuleb tasuda ka kaste, härmatise ja udu ja igas teises vormis niiskuse pealt. Ostus astub jõusse käesolevast silmapilgust."

Kõik vaatasid heitunult aknast välja, lootes seal näha selget taevast. Paraku nägid nad, et liginemas tumedad pilved.

"Issake," mõtles minister Viinamarjake, "näe, ongi sul nelisada liiri vastu pükse. Neetud pilved!"

Ka Tomat vaatas aknast välja ja ta lihav punane nägu meeldivast naeratusest lõi särama.

"Kõrgeausus," hüüdis sinjoor Pihlakas, "meil on õnne. Baromeeter langeb. Tulevad kindlasti valged jõulud."

01.12.2009

Tallinna käibemaks

Blog.tr.ee

Nüüd on see siis käes. Kõik asjad, mida Tallinna ettevõtted müüvad, lähevad umbes 1% jagu kallimaks. Ausalt-öelda ma ei viitsi KMS §8-sse eriti süüvida, kuna nimetet maksu pole vist selle seaduse kehtima hakkamisest saadiks eriti laialdaselt rakendatud ning tõenäoliselt seetõttu puuduvad ka kõikvõimalikud juhendid, praktida jne.

Tegelikult olen imestanud, et tolle maksu kehtestamisega nii kaua viivitati. Põhjusi oleks olnud küll ja veel, eriti kinnisvaratraavi algusest saadik, kui hiiglaslikud maksumaksjate hordid kolisid linnast ära, ümbritsevatele põldudele - justkui nomaadid. Ja neid asendasid mitmekesi ühes korteris elavad endised põlluelanikud, kelle põhitöösk kipsi panemine.

No tõesti, kaua võis. Kõik need inimesed kasutavad Tallinna infrat, kuid tagasi midagi ei anna. Noh, hüva soodustusi ka ei saa, aga siiski. Ütleme, kodanik vurab Rae vallast hommikul koos lastekarjaga kõigepealt lasteaeda ja kooli, siis kontorisse, siis poodi, siis viiakse lapsed trenni, siis... Ja maksud makstakse mingi küla kassasse. Linna tänavad aga kuluvad. Lõppkokkuvõttes on see suhteliselt marginaalne kulu, mida üks inimene linnale tekitab ning ka saadav tulu ei ole märkimisväärne.

Hoopiski mõistlikum oleks, kui kõik Tallinnas tegutsevad (mitte tegevusluba omavad) ettevõtted seda maksaksid, hoolimata sellest, kus nad oma träni müüvad. Nii-öelda kohalik käibemaks. Sedaviisi saaks ajada kahte asja:

Esiteks saab sedaviisi teostada regionaalpoliitikat. Ettevõtted võivad kolida oma peakorteri sinna, kus on väiksem müügimaks - elavneb kohalik majandus.

Teiseks annavad äriühingud panuse selle omavalitsuse kassasse, kus nad tegutsevad - ettevõtet teenindavalt raskeveokilt on raske kulude katteks midagi kasseerida, aga ettevõtte käest saab kenasti.

Aga nüüd Tallinna juurde tagasi. Linnakodanikuna ootan, et kogutud müügimaksu arvelt saaksin minagi mingit toetust. Kasvõi võiks keegi bussiliinid natuke inimlikumalt planeerida, et ei peaks valima nelja ümberistumise ja auto vahel.