Palju õnne automanikele!
See pole tegelikult midagi. On hoopis tore ja lõbus ja miks mitte ka armas. Teine asi on aga Tallinna kesklinnaga. Hommikupoolikul kühveldasin oma masinat lumevangist välja, vabastasin räästaid õelatest purikatest ning paigaldasin kõnnitee servale ohutähised. Eks ikka selleks, et mõni õel mööduja katusel lebavast lumest fotot ei teeks ja hiljem koos trahvikviitungiga postkasti ei torkaks. No hüva, meie majahoidja on tore inimene ja vabastas maja ümbritseva kõnnitee paksust lumest juba enne, kui ma kampsuni selga tirida jõudsin. Linnavalitsuslik huumor on aga järgmine: täpselt üle tänava asub mingisugune tühermaake, mis kuulub linnale. Tühermaake seetõttu, et too krunt on pisike, selline, kuhu mahub täpselt üks elektrikapp. Kümme korda kümme sammu. Kui ma olin suutnud oma neljarattalise sõiduteele ajada, saabus kohale väike veok, millest pudenes välja terve rodu täies elujõus mehi, kes kärmelt kahekümne sammu pikkust kõnniteed lumest vabastama. Neljakesi. Või viiekesi. Vabandan, et lisatud fotoke ei peegelda õiglaselt objektiivset reaalsust. Aga ma lihtsalt ei viitsinud enam autost välja ronida, peatuda polnud niikuinii kusagil ning sõidutee blokeerimine on teatavasti ilge roim.
Nimetet ideaalmaastikuke asub paremal, labidaga mehe vasakul käel.
